TELEFONSIDE AJALUGU

„Härra Watson, tulge siia. Ma tahan teid näha.” — esimesed telefonis öeldud sõnad, mille A. G. Bell ütles oma assistendile 10. märtsil 1876, helistades kõrvalruumi.

Telefon sündis katsetest telegraafi täiustada. Telegraaf oli sisuliselt lihtsalt kiirem viis kirjade ja sõnumite saatmiseks ning just seda täiustada püüdes tuli Bellil idee „rääkivast” telegraafist — viisist kanda häält mööda juhet ja lasta inimestel üle vahemaa rääkida.

Telegraafis kasutatud kommuteerimissüsteem, signaalivõimendid ja kõnede multipleksimine kohandati ümber ning telefonil oli tee, mida mööda areneda.

Esimesed telefonikasutajad olid enamasti ärimehed, sest ainult nemad said üsna kallist teenust endale lubada. Kahekümnenda sajandi alguses seisis tekstiilimagnaatide ja raudteeparunite laudadel rida musti telefone — üks telefon liini kohta. 1920. aastate keskel pakkus Bell System välja midagi paremat: rea telefonide asemel laual ühendati rida liine ühe aparaadiga. See vabastas laua ja tegi töö lihtsamaks.

Kommutaator levis 1880. aastatel ja süsteemi plahvatuslikult kasvades tuli kõnede kommuteerimine automatiseerida. Alguses ei olnud numbrivalimissüsteemi, elektroonilisi lüliteid ega signaalimist. Helistaja keeras vänta ja selle tekitatud vool andis operaatorile signaali. Abonendi ühendamiseks torkas operaator juhtmed õigesse liini. Kaugekõne puhul pidi operaator jõudma välisliini kaudu teise operaatorini, siis võib-olla veel ühe ja nii edasi, kuni jõuti õige abonendini.

Kõnede hulga kasvades kulus nende kõigi teenindamiseks väga palju operaatoreid, mis muutus kalliks ja ebausaldusväärseks ning nõudis palju ruumi ja kindlaid töötingimusi. Ka selline ühendamisviis muutus liiga aeglaseks. Juba 1889. aastal töötas Kansas Cityst pärit A. B. Strowger välja automaatse numbrivalikulüliti — numbrivalimise, mille puhul kõne suunatakse impulsssignaalide abil läbi lülitite süsteemi — mis ei vajanud jaamas operaatorit. 1921. aastal võeti USA-s Omahas kasutusele esimene täisautomaatne kommuteerimissüsteem. Aja jooksul automatiseeriti nii keskjaamad kui ka ettevõtete kodukeskjaamad. Otse kaugekõnede valimine jõudis kohale hiljem. Esimene arvutipõhine lüliti võeti kasutusele 1976. aastal ja 1982. aastaks ühendati pool kõigist kõnedest elektrooniliselt.

Järgneva viiekümne aasta jooksul muutusid ettevõtete kodukeskjaamad võimekamaks ja said lisafunktsioone: ootenupud, indikaatorid, teadaanded, vaigistus, muusika ootel, kaugekõnede piiramine, taimerid ja mälu. Neid süsteeme ehitasid paljud konkureerivad ettevõtted. Üks „elektromehaanilise” kommuteerimise puudus jäi kogu aeg püsima: väga suur hulk kaableid.

Tehnoloogiate kokkupõrge oli tulemas. Mugavad kommuteeritud telefonid säästsid raha, sest kallist operaatorit enam ei vajatud, kuid oma raskete kaablitega olid need keerulised paigaldada, hooldada ja parandada.

Lahendus leiti — tehniline lahendus. 1970. aastate lõpus ehitasid mitmed uuenduslikud ettevõtted elektroonilisi kommuteerimissüsteeme, kus kümneid või sadu juhtmeid asendas õhuke nelja kuni kaheksa vasksoonega kaabel. See tegi paigalduse palju lihtsamaks, odavamaks ja usaldusväärsemaks. Samal ajal saabunud mikroelektroonika edusammud tegid varem kallid võimalused — valjuhääldiga kõned, sõnumite salvestamine — kättesaadavaks väikese lisatasu eest.

Abonentide arvu kasvades, tehnoloogia küpsedes ja kogu telefonisüsteemi laienedes langesid nii kõnede hinnad kui ka ühendamise ajad. See suundumus on jätkunud ja rahvusvahelised kõned maksavad nüüd murdosa sellest, mis kunagi.

Kuni kahekümnenda sajandini kasutasid telefonisüsteemid keerdunud vaskpaare. 1927. aastal võimaldasid raadioreleeliinid ühendada USA ja Suurbritannia. Teine oluline samm oli koaksiaalkaabel, mis jõudis kohale 1940. aastal. See vähendas müra ja tõstis läbilaskevõimet — üliolulised omadused pidevalt laienevale telefonivõrgule.

1950. aastate mikrolainejaamad, mis põhinesid radaritehnoloogial, suutsid kanda umbes 20 000 telefonivestlust. Sidesatelliidid magistraalühenduste jaoks ilmusid 1965. aastal.

Digitaalne edastus jõudis kohale 1962. aastal. Vanas analoogsüsteemis taasesitas mööda juhet liikuv elektrisignaal sisuliselt õhus olevaid helilaineid. Digitaalses süsteemis liigub mööda juhet teave helilaine kohta, mitte selle kujutis.

Kuna optiline kaabel ja optiline tehnoloogia olid kallid, hakati uurima, kuidas kasutada olemasolevaid telefoniliine, ja välja töötati integreeritud teenustega digitaalvõrgud.

Telefonside toona ja praegu

Telefonside on viimastel aastakümnetel liikunud märkimisväärselt kiiresti — juhtmega analoogsüsteemidest digitaalsete, juhtmevabade ja internetipõhisteni.

Mobiilivõrgud: 2G-st 5G-ni ja edasi 6G

2G (1991) — esimene digitaalne mobiilitehnoloogia, mis tõi SMS-i ja parema kõnekvaliteedi.
3G (2001) — võimaldas veebi sirvimist, e-posti ja videokõnesid.
4G (2009) — mobiilne internet muutus piisavalt kiireks video voogedastuseks ja kvaliteetseteks VoIP-kõnedeks.
5G (2020) — vähendas järsult viivitust, tõstis andmeedastuskiirust ja võimaldas juhtida IoT-seadmeid, tarku linnu ja isesõitvaid autosid reaalajas.

Iga samm selles ajaloos tõi kaasa tõelise muutuse. Näiteks 5G liigutab andmeid peaaegu hetkeliselt, mis avas võimalusi nii igapäevaelus kui ka äris: see vähendas märgatavalt viivitust ja muutis ühendused töökindlamaks. Samuti avas see tee isesõitvatele autodele, asjade internetile ja tarkadele linnadele — edusammudele, millel on tohutu potentsiaal terveid tööstusharusid muuta.

6G, mida oodatakse pärast 2030. aastat, peaks tooma taas suuremad kiirused (üle 1 Tbps), reaalajas tehisintellekti ja arenenuma holograafilise side.

VoIP ja pilvetelefon

Internetipõhised telefonisüsteemid, nagu 3CX Cloud LT, Zoom, Microsoft Teams, WhatsApp ja Skype on traditsioonilise lauatelefoni kõrvale tõrjunud. Pilvandmetöötlus võimaldas ettevõtetel pidada virtuaalseid kõnekeskusi ilma füüsilise taristuta, vähendades kulusid ja lisades paindlikkust.

Tehisintellekt ja automatiseerimine

Kõnetuvastus ja vestlusrobotid — tehisintellekt aitab klienditeenindust automatiseerida ja võimaldab kõnekeskustel päringuid tõhusamalt käsitleda.
Ennustav analüüs — ettevõtted saavad analüüsida kõneandmeid ja aimata ette, mida kliendid vajavad.
Nutiassistendid — Google Assistant, Alexa ja Siri saavad telefoni teel tellimusi esitada, restoranilaudu broneerida ja tarka kodu juhtida.

Optilised ja kvantühendused

Optiline kaabel kannab suuri andmemahtusid peaaegu ilma viivituseta.
Kvantside, mis on alles ees, lubab väga turvalisi krüptitud ühendusi, mida ei saa pealt kuulata.

Kuidas nutitelefon arenes

Telefonidest ei saanud ainult sidevahendid, vaid isiklikud arvutid, kaamerad, maksevahendid ja tervisejälgijad. Volditavad ekraanid, haptiline tagasiside ning virtuaal- või liitreaalsus muutuvad tasapisi igapäevasteks võimalusteks.

Kuhu telefonside liigub

Sügavam tehisintellekti integratsioon — telefonid hakkavad tegutsema iseseisvamalt, mõistes, mida kasutaja vajab, ja tehes otsuseid.
Traditsiooniline telefonside kaotab tähtsust — füüsilised telefonivõrgud vananevad ja neid asendab internetiside.
Turvalisus loeb üha rohkem — kõnede ja andmete krüptimine muutub veelgi olulisemaks, eriti kvanttehnoloogia ajastul.

Ühendatud digitaalsed ökosüsteemid — telefonid, arvutid, nutiseadmed ja autod seotakse üha tihedamalt, et kogemus oleks sujuv ja ühtne.

Loe lähemalt

Viimase 150 aasta jooksul on telefonside täielikult muutunud — A. G. Belli esimestest sõnadest kuni tehisintellektiga vestlusteni ja kvantside katseteni. See muutub jätkuvalt kiiremaks, turvalisemaks ja igapäevaeluga tihedamalt läbi põimunuks.